Doris Kareva luuleread ütlevad: „Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.“ Kui palju vihkad Sina valesid? Sa mõtled, et mis küsimus see on, kellele ikka meeldib, kui talle näkku valetatakse? Tõsi, ei meeldigi, aga kui saabub hetk, mil Sa saad valida, kas kuulda ausat tõde või ilusat vale, kumba Sa valiksid?
Ma vaatasin vanasti kurbusetoon hinges „Eesti otsib superstaari“ eelvooru saateid, sest tavaliselt olid lähedased need, kes selle noore inimese oma tõe ilustamisega innustasid astuma sinna lavalauale, kuigi tal puudus igasugune viisipidamine. Eriti rängad olid need intervjuud, mis veel enne lavale astumist võeti perekonna või sõprade poolt… Sa juba lugesid nende nägudest välja, et nad ise ka ei usu seda juttu, mida räägivad. Nad tahtsid lihtsalt näidata oma lähedasele toetust, mitte riivates ta tundeid. Siin tekib mul küsimus, mis oleks olnud sellele noorele inimesele suurem toetus, kas see kui lähedased oleksid andnud talle teada, et Sa ei pea viisi või see, kui sellest hingekesest sai hiljem terve Eesti rahva naerualune? Mõelge, milline valu võis selle noore inimese hinges olla? Miks siis teha seda oma lähedasele?
Öeldakse, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Nii võibki juhtuda, et elad valede võrgus endale seda teadvustamata. Kusjuures mitte seepärast, et oled ennast ümbritsenud valelike inimestega, vaid meeldivat udujuttu ajades püütakse Sind kaitsta tegelikkuse eest. Miks? Võibolla ei taheta Su tundeid riivata. Võibolla kardetakse Su reageeringut. Võibolla kardetakse Sind oma elust kaotada. Põhjuseid on erinevaid nii nagu on erinevad ka valede võrgud, mida Sind ümbritsevad inimesed Su ümber võivad punuda. Ma olen mõistnud, et peamiselt ilustavad tõde just need inimesed, kes kardavad otsekohesust, sest see võib vahel olla üsna karm. Ega muidu ei öelda, et tõde on valus kuulata. Siiski minu arust on vale kordades valusam, sest paratamatult Sa ju jääd uskuma seda, mida Sulle ümbritsevad inimesed räägivad, sest Sa eeldad, et nad ei valeta.
Nüüd kui selgub, et Sind on peetud tõe jaoks piisavalt nõrgaks ja tõde on ilustatud sedavõrd, et väike valge vale tundub juba liiga pehme väljendina, siis ma ei usu, et Sul on süda rõõmu täis ja hing rõkkab. Sa oled ilmselgelt pettunud. Tõenäoliselt oled mingi aeg ka selle inimese peale pahane, kes otsustas omavoliliselt Su eest tõde varjata. Siiski soovitan mitte nn pikka viha pidada, kui Sa just ei tahagi seda inimest oma elust vabaks lasta.
Miks ei tasu olla pikka aega vihane? Kui jätta arvesse võtmata, et tigedus ei muuda Su enda enesetunnet karvavõrdki paremaks, siis teine põhjus on järeldus, mida teeb teine inimene. Kui olla pikalt pahane, saabki tema kinnituse, et näed, Sa ei kannata tõde ja hakkab seda järgmisel korralgi ilustama, et vältida igasuguseid probleeme. Nii võidki Sa jääda elama valede võrku. Kõige mõjuvam meetod on muidugi rääkida, mis Sind ärritas ja kuidas selline tõe ilustamine Sind tundma pani ja teha teisele selgeks, et tõde on ainus, mis Sind kõnetab ega ole põrmugi nii valus, kui arvatakse.
Lõpetuseks, tõde oskab ilustada meist igaüks, aga mida see annab? See ei arenda seda, kes parasjagu tõde ilustab ega seda, kes seda „tõde“ usub. Tahad areneda? Püüa olla alati aus ja armastaval viisil otsekohene, kui suudad selles meistriks saada, siis näed, et samm sammu haaval suudad ka Sina muuta maailma paremaks paigaks Sind ümbritsevate inimeste jaoks. Seega ära alahinda inimesi enda ümber. Tõde võib olla vahel küll karm, aga see pole kunagi valusam valest.