Ma ei tea paljud teist on näinud kunagi ETV-s jooksnud humoorikat sarja „Lahutus Eesti moodi“, kus abielupaar soovis oma aastakümneid kestnud abielu lahutada naise initsiatiivil. Kuigi tegelikult abielu algselt ka lahutati, abiellusid peaosalised uues hooajas uuesti, sest neile meenus, miks nad olid algselt üldse ühise tee ette võtnud ning selle ka paberil kinnitanud. Nad mõistsid, et enda kaaslane on ikka see kõige parem.
Kuidas nad selleni jõudsid? Tegelikult aitasid neil seda taibata nõustajad, seda pealtnäha tobedate harjutuste näol, mis olid osa teraapiast. Harjutused olid kohati lausa absurdselt naljakad, aga näis, et see toimis, sest abikaasad leidsid taas teineteist. Siin tekib küsimus, kas lahutus Eesti moodi näebki täpselt nii naljakalt jabur välja või on päriselu ikkagi kordades karmim?
Mitmed lugejad on mulle jaganud oma kooselu lagunemise kurbi lugusid. Nendest lugudest saan ma järeldada, et lahutus Eesti moodi on enamjaolt siiski täis pettumusi, viha, draamasid, kurbust ja tihtipeale leppimist paratamatusega. Kas lahutamise/lahku kolimise otsus tuleb kellelegi kergekäeliselt? Ei tule, aga mis siis, kui muudmoodi enam ei oska või ei taha? Millised on need head lahendused? Miks on satutud olukorda, kus enam mitte midagi päästa ei anna?
On neid, kes on lihtsalt aastate jooksul lahku kasvanud. Siin pole kahjuks erandiks ka väga pikad abielud/kooselud. Miks mõned paarid kasvavad lahku, aga teised mitte? Kas lahku kasvamine pole märk sellest, et teineteist on aastaid võetud lihtsalt iseenesest mõistetavalt? Suhe vajab mõlemapoolset panustamist ja seda olenemata koosveedetud ajast. Paraku paljud paarid unustavad selle argielu rutiinis, mistõttu teineteisega koos veedetud aega jääb järjest vähemaks. Mis on tulemus? Rahulolematus, võibolla ka pettumus, mis aja möödudes viib järelduseni, et teineteisest ollakse lahku kasvanud. Halvimal juhul hakatakse tähelepanu otsima juba kooselu ajal ka kuskilt mujalt, mis mitte kuidagi ei soodusta teineteise taasleidmist.
Kas lahku kasvamist on võimalik siis ära hoida? Ma usun küll. Sa küsid, mismoodi? Iga suhte alus on suhtlemine. Kui midagi ei meeldi, siis on vaja sellest rääkida oma kaaslasega, mitte otsida seda tähelepanu mujalt. Kindlasti ei tohi alahinnata koos veedetud aega, ühiseid tegevusi, üllatusi ja jutuajamisi. Teineteise jaoks on vaja olemas olla. Tegelikult ei ole see ju nii keeruline. Oma armastatud inimese õnnelikuks tegemine, teeb ju Sind ennastki õnnelikuks.
Kusjuures tean küllalt ka positiivseid juhtumeid, kes sarnaselt sarjaga “Lahutus Eesti moodi” on suutnud oma tugevas kriisis olnud abielu/kooselu päästa nõustaja abiga. Mõned erandid on sellega ka täiesti iseseisvalt hakkama saanud. Mis neid kokku jäänud paare ühendab? Nad peavad oma suhet oluliseks ning on valmis selle nimel mõlemapoolselt ka tööd tegema. Nad ei ole kumbki veel loobunud ja tahavad koos tugevamana edasi liikuda. Mis kõige tähtsam? Nad mõistavad, et enda kaaslane ongi kõige kallim ning ühist rada hakati koos käima põhjusega.
Kas Sa oled mõelnud, miks COVIDi aeg on toonud hulgaliselt lahutusi juurde? Kas viirus on nii kuri, et lisaks kõigele muule ajab ka paare lahku? Loomulikult mitte, põhjus pole viiruses vaid inimestes. COVIDi esimene laine lõi olukorra, kus paljud inimesed olid sunnitud kodus olema ning kel võimalik, tegid sealt ka oma tööd. Millise avastuseni see viis? Enamik paaridest pole kunagi päevast päeva koos olnud. Kui teoreetiliselt mõelda, siis oma armastatud inimesega igapäevaselt koos olemine võiks ju olla meeldiv aeg, aga mitmete paaride puhul tõi see paraku välja tõsiasja, et teineteisega ei sobita kokku. Päevast päeva koos olles käidi lihtsalt teineteisele närvidele või märgati, et isegi rääkida pole enam millestki.
Mida see tähendab? Suhteid luuakse liiga kergekäeliselt. Mõni hindab raamatut lihtsalt kaante järgi, teine võtab missiooniks teist inimest muutma hakata. Mõlemad variandid viivad paraku varem või hiljem samasse kohta – lahkuminekuni.
Kas siis lahkuminekuid peab vältima kui tuld? Kindlasti mitte. On olukordi, kus lahkuminek ongi ainuõige samm. Kui inimesed kokku ei sobi, siis minnakse lahku varem või hiljem. Selle sammu vältimiseks tuleb enne suhte loomist leida piisavalt aega, et teineteist tundma õppida. Ka ei tasu illusioone luua suhte päästmise osas, kus kaaslane on suurte sõltuvuste küüsis või vägivaldne. Muutus hakkab ikka inimesest endast ning kaaslane ei ole kohe kindlasti mingi päästja. Ainus, keda sellises suhtes olev inimene saab päästa, on iseennast. Ka ei ole mitte midagi teha juhul, kui kaaslane on leidnud endale uue teisepoole, sest ühtegi suhet ei saa paremaks muuta – üksi. Mõnikord elu lihtsalt annabki valida ainult keerulisi valikuvariante, kus kahest halvast tuleb enda jaoks valida parim.
Kuigi on juhtumeid, kus lahkuminekud on vältimatud, siis on küllalt ka vastupidiseid näiteid. Tõsi, esmapilgul võib tunduda lahkuminek lihtsama sammuna, aga mis siis kui Sa jääd seda hiljem kahetsema? Arvates ekslikult, et oled oma kaaslasest lahku kasvanud, teadmata, et vana arm ei roosteta ning seda annab õigete meetoditega taas sütitada. Mis siis, kui Su kaaslane ongi kõikidest kõige parem ja muru pole mujal rohelisem, aga argipäeva rutiinis Sa oled selle lihtsalt unustanud? Kas see pole mitte väärt pingutamist ja proovimist? Kaotada pole ju midagi, küll aga võita.
Lõpetuseks, Lope de Vega on öelnud: „Miski ei tugevda armastust sel määral kui ületamatud raskused.“