See on kindlasti küsimus millele peaaegu kõik naised mingil ajaperioodil vastust leida püüavad. Seda eriti juhul kui mitmed suhted on karile jooksnud ühel ja samal põhjusel näiteks mees on olnud vaimne vägivallatseja, töönarkomaan, truudusetu, suhtefoobik, võimetu probleeme lahendama, vastutustundetu vms. Kas naine tõesti enne suhte loomist seda siis ei näinud, millise mehega on tegu? Vastus sellele küsimusele on üllatav. Jah nägi, kuid see talle algselt selle mehe juures meeldiski. Tegu polnud probleemiga. Probleemiks muutus see hiljem.
Toon näite. Naine lõi suhte noormehega, kes oli väga ambitsioonikas ja töökas. Tutvumise algul olidki just need iseloomuomadused neiule kõige rohkem muljet avaldanud. Ta oli oma kaasa üle uhke. Möödus umbes pool aastat kooselust ja naist hakkas mehe juures häirima see, et härral ei jätkunud tema jaoks enam üldse aega. Mees töötas hiliste õhtutundideni, sest püüdis käivitada põhitöö kõrvalt oma firmat. Lisaks sellele töötas mees tihtipeale ka nädalavahetuseti. Naine tundis end mehe poolt kõrvale jäetuna, sest töö ülekoormuse tõttu oli too närviliseks muutunud. Naise soov sel teemal oma kaaslasega vestelda päädis alati tüliga ning süüdistusega, kuidas elukaaslane ei mõista ta pingutusi. Ühel hetkel see suhe purunes. Naine ei pidanud pingele lihtsalt vastu. Ühel päeval kui too naine mulle oma murest rääkima tuli, siis ta küsis: „Ütle, mis mul viga on, et ma juba teist korda tõmban oma ellu töönarkomaani?“
Too naine ei ole tegelikult mingi erand. Meie kõik tõmbame oma ellu teatud suhtemustreid, kuni me oma õppetunnid omandame, et saaksime edasi liikuda. Miks näiteks tõmbas too naine oma ellu töönarkomaane? Vastused peituvad lapsepõlves. Kindlasti on enamus teist kuulnud teooriast, et inimene valib oma kaaslase sellise nagu on tema vastassoost lapsevanem olnud. Ehk siis naine valib mehe, kes meenutab talle isa. Tegelikkuses valib naine oma kaasa kombinatsioonina oma vanemate positiivsetest ja negatiivsetest külgedest. Seega meid tõmbab alateadlikult nende meeste poole, kelles me fikseerime ära kuidagi oma vanemad. Seda selleks, et rebida lahti lapsepõlves tekkinud haavad ja need terveks ravida. Tundub loogiline, kuid tihtipeale ei jõuta suhtes selle nn terveks ravimise juurde, vaid minnakse lahku, sest nii on lihtsam ning peale selle me justkui ei oskagi neid haavu ravida.
Tulles tagasi näite juurde, siis naise mõlemad vanemad olid karjeristid: ambitsioonikad ja töökad. Loomulikult kasvatati ka tütart maast madalast selles vaimus, kuid pisikesest plikatirtsust saati oli lapses tekkinud kaks tunnet: hülgamine ema poolt ja mahajäetus isa poolt. Kummalgi vanemal ei olnud tema jaoks aega. See oli ka põhjus, miks ta tõmbas pidevalt enda ellu töönarkomaane. Kuna emapoolne hülgamistunne oli temas suurem, siis oligi ta harjunud probleemide eest põgenema, mitte neid lahendama. Seega lõpetas ta need suhted üsna pea kui mõistis, et nende kahe mehe puhul oli tegemist tema vanemate koopiaga. Haavad jäid ravimata. Suhtemuster ei muutu paraku enne, kui inimene suudab olenemata soovist põgeneda, jääda paigale ja alustada probleemide lahendamisega. Esmalt tuleb endale probleemi tunnistada. Seejärel mõista, et ka töönarkomaanist mees on põgeneja, kes on pidanud väikse lapsena taluma hülgamist isa poolt, mistõttu nüüd põgenebki töösse, sest see ei saa teda hüljata, küll aga saab seda teha naine. Seega saab ka selliseid suhteid hoida ja haavu ravida, kui inimesed üksteisega räägiksid südamest südamesse ning kui ei suudeta kahekesi sellega hakkama saada, siis alati on võimalus pöörduda suhteterapeutide juurde. Jah, tihtipeale on see meestele raske, kuid kas elu lõpuni komplekside ja haavade käes vaevelda on lihtsam? Kas armastatud naisest lahkuda on kergem?
Seega võib väita, et üht tüüpi mehi tõmbame oma ellu, sest meil on lapsepõlvest ravimata haavad, mis tuleb tervendada, et meie suhted saaksid muutuda harmoonilisemaks ning me ei peaks alati teise käitumist võtma nii haavavana. Tuleb meeles pidada, et sarnane tõmbab siiski sarnast. Esmapilgul võivad kaks suhtes olevat indiviidi olla erinevad, kuid sisemuselt on nad sarnasemad, kui arvata oskavad. Seetõttu tulebki esmalt õppida armastama ennast ning seejärel suudetakse seda teha ka oma partneriga.