Ma arvan, et kõik on nõus väitega, et keegi meist pole täiuslik. Meil kõigil on omad head ja vead. Kuigi me seda kõike teame, näib, et unustame selle väite suhtesstaadiumis, kus võtame eest ära nn roosad prillid ning hakkame nägema ka kaaslase vigu. Sealjuures ei näe me enam enda vigu ning tundub nagu need olekski ainult teisel poolel – meist on saanud üleöö täiuslikud ja ideaalsed kaaslased, keda teinepool justkui hinnata ei oska. Siit tekibki küsimus, kas me ikka oskame suhtes teist inimest aktsepteerida sellisena nagu ta on ning tema vigadest olenemata teda endiselt armastada?
Kahjuks saab paljude suhete püsima jäämisel just see võtan-roosad-prillid-eest-ära staadium tõsiseks proovikiviks. Mõned meist suudavad leppida teise vigadega, kuid sealjuures ei saa öelda, et nad oleksid rahul ja õnnelikud, sest paratamatult on see rada täis pidevaid pettumusi, sest me ei saa teist inimest muuta ja vead ju jäävad. Mõned jälle leiavad, et lahkuminek on õige samm, sest teinepool ei ole see, kellena ta end alguses näitas. Kuigi tegelikkuses olime meie need, kes neid vigu näha ei tahtnud. Teinepool oli alati see, kes ta oli. Kus jääb nende valikute juures tingimusteta armastus? Armastus, mis ei sea piiranguid. Kas inimloomus on üldse võimeline tingimusteta armastama?
Kunagi ühe naisterahvaga sel teemal vesteldes leidis too naine, et tema küll armastab oma noormeest tingimusteta, aga kaaslane ei oska seda hinnata. Kui ma küsisin temalt, kuidas temapoolne tingimusteta armastus välja näeb? Vastas neiu, et on oma kaaslasele andestanud ta eksimused. Sealjuures ka sellised eksimused, mida ehk teised naised andestada ei suudaks. Kuigi ta vahel pidavat end seepärast lausa süüdistama, sest neid vigu andestades tundub naisele, et mees ei saa aru, kuidas tal on temaga vedanud. Ka ei muuda mees oma käitumist ega paranda end. Küsides tolle naisterahva käest, kas ta on siiralt kaaslasele andestanud need vead ja eksimused või tulevad need mingil perioodil ikka kõne alla ning südames ikka häirivad teda? Vastas naine pika mõtlemise peale, et tegelikult ikka häirivad ja tõtt-öelda ega ta oma meest enam ei usalda, mistõttu tülide käigus ta tuletab noorhärrale ka tema eksimusi meelde. Mis Te arvate, kas see ongi tingimusteta armastus? Loomulikult mitte. Pigem võib selle liigitada sõltuvussuhte alla, kus naine olenemata kannatustest ei lahku suhtest, vaid jääb mehe kõrvale, kes ei oska naise arvates teda hoida. Naine on ohver, mitte armastaja. Teisalt võib mees selles samas suhtes samuti ohver olla, sest pidev vingumine naise poolt lõhub suhet. Tingimusteta armastuse korral ei tunne mees ega naine teisele osapoolele andestades end halvasti. Pigem tunneb ta end kehvasti siis, kui ta on vihane kaaslase peale, sest too ei käitunud nii nagu tema ootas. Tingimusteta armastus ei oota teise muutumist, vaid muutub ise. Tingimusteta armastus ei tee egopõhiseid, vaid südamest lähtuvaid otsuseid.
Tingimusteta armastus ei piira teist inimest, vaid annab talle tiivad. Tingimusteta armastus parandab kõik lapsepõlves tekkinud hingehaavad ja suurendab usaldust oma kaaslase vastu. Tingimusteta armastus on vabadus olla koos nii heas kui halvas.
Usun, et me kõik varem või hiljem oleme võimelised teistpoolt tingimusteta armastama. Selleks on vaja lihtsalt kohata seda õiget inimest, kelle vead, mitte ei vähenda seda nn armastuseruumi vaid pigem suurendavad seda. Meil kõigil on vead. Kui meie suudame andestada teisele osapoolele tema eksimused, suudab ka tema sama teha meie eksimuste korral, sest tõeline armastus on vabadus olla see, kes oled…