Mulle väga meeldib suhelda erinevat tüüpi inimestega, sest see arendab maailmapilti ikka väga tugevalt. Minu põhimõte on olnud see, et kõik inimesed on võrdsed. Keegi pole kellestki parem ega halvem, sest me oleme ju kõik eelkõige inimesed ja anname endast igal ajahetkel parima. Seetõttu ei ole minu jaoks määrav olnud inimeste majanduslik seis, rahvus, staatus, päritolu, eriala valik, välimus vms. Tegelikult kui suuremas plaanis mõelda, siis see ongi tühine, mistõttu on mind alati huvitanud inimesed kui isiksused ehk kes nad tegelikult oma südames ja sisemuses on. Kõik need staatused, edu, ebaedu vms on ju väline ning kui need kihid eemaldada, siis vahel on lausa uskumatu, mis sealt tagant välja koorub.
Kuna ma olen olnud terve elu see inimene, keda teised inimesed usaldavad ja miskipärast ka täiesti võõrad inimesed, siis seetõttu tean ma paljude inimeste lugusid ehk siis miks on keegi just selline nagu ta on või miks keegi käitub ühel või teisel viisil ning ma võin öelda, et ma mõistan neid kõiki. Mida ma olen avastanud, et kõiki inimesi ühendab HIRM. Hirm ebaõnnestuda, hirm proovida midagi uut, hirm olla mina ise, hirm ennast kaotada jne. Paljud inimesed on justkui iseenda vangid, mõistmata, et hirmud on nende endi sees ja alusetud ning võti vabadusse on samuti nende käes. Tuleb ainult julgeda see uks avada ja vaadata, mis maailmal neile varuks on. Hirm on see, mis pidurdab, milletõttu ei julgeta teha seda, mis rõõmu pakub, sest mis saab siis kui mind saadab ebaedu? Selle kohta ütleks mina, so what? Sa said kogemusi, mis arendasid Sind edasi ja julge on see, kes edasi proovib ega anna alla.
Vaatame kuulsaid ja edukaid inimesi, kas keegi neist saavutas edu silmapilguga? Minu teada mitte. Toon ühe näite: Steven Paul Jobs, kes langes ülikoolist pärast 6 kuud kestnud õpinguid välja. Olenemata lootusetuna näivale olukorrale ja raskustele, ei andnud mees alla, vaid asutas lõpuks ettevõtte Apple Inc, mis tänu hea kvaliteediga toodetele sai maailmakuulsaks kaubamärgiks ning toodab suuri kasumeid ka täna, kui ettevõtte looja on surnud. Kui Jobs oleks ülikoolist välja kukkudes hirmude küüsi langenud ja sinna pidama jäänud, siis oleks ta tõenäoliselt oma anded raisku lasknud ja lõpetanud ei-tea-kus. Ometi sai temast üks edukamaid inimesi, sest ta julges teha teisiti. Ta julges proovida ja tunda, mida tähendab vabadus olla tema ise. Tal oli usk endasse.
Ma ütlen ausalt, et ma pole seniajani kohanud mitte ühtegi andetud inimest. Mitmed inimesed on mind imetlenud, et ma olen julge ja teen seda, mis mulle meeldib, mõistmata, et neil endil on samad võimalused, võibolla on vaja veel arendada julgust, muud midagi. Ma tean inimesi, kes on väga andekad spordis, kokakunstis, tantsimises, tehnikas, laulmises, kunstis, infotehnoloogias, disainis ja seda nimekirja võiks jätkata lõpmatuseni. Kahjuks vähesed inimesed on ka reaalselt tegevad selles valdkonnas, mis on nende tõeline kirg ja hobi ning tehakse tööd, mis suurt ei paku, aga raha pidavat palju kompenseerima. Muidugi ka seda teatud punktini. See on minu arvamus. Ma siiralt loodan, et aasta-aastalt üha enam inimesi julgeb vastu astuda oma hirmudele, et hakata tegelema sellega, mida nad tõeliselt armastavad, sest mõelda vaid milline rõõm on teha tööd, mis lisaks rahale pakub sulle ka rõõmu ja naudingut. Kas see polegi mitte üks osa õnnest?
Lõpetuseks tahaksin teiega jagada üht lauset, mida ütles mulle üks noormees ning mida ma lubasin endaga kaasas kandma hakata: „Elus pole kaotada midagi, PEALE HIRMU ENDA!“.