Mäletad, milline Sa olid väiksena? Ilmselgelt ei pea ma silmas välimust, vaid iseloomu, uskumusi ja seda lapselikku sädet. Kui tagasi mõtled, kas suudad selle sädeme üles leida?
Mõtle nüüd, kas Sa muretsesid väiksena tühiste asjade pärast? Kas Sa sundisid end järjepidevalt tegema asju, mida Sulle teha ei meeldinud? Kas Sa arvasid, et oma unistusi pole võimalik täita? Kas Sa kartsid väiksena hankida uusi kogemusi või oma arvamust avaldada? Kui palju Sa mõtlesid sellele, mida teised Sinust arvasid? Kui mõni mängukaaslane ütles Sulle halvasti, kas hakkasid ise ka endast halvasti arvama? Loomulikult mitte. Mäletad, kuidas Sa tundsid siirast rõõmu väikestest asjadest? Isegi võilille tärkamine võis olla omaette sündmus.
Mida tegid Sa täiskasvanuks saades? Sa lihtsalt võtsid omaks teistsuguse reaalsuse. Tunduvalt tõsisema ja küllap ka stressirohkema. Miks? Võibolla tegid seda lähedaste, ühiskonna või läbitud õppetundide survel. Kui just elus läbitud katsumused röövisid Sinult selle lapselikku sädeme, siis tea, et tõenäoliselt ei osanud Sa sel hetkel lihtsalt oma õppetundi õigesti tõlgendada. Ühegi väljakutse eesmärk ei ole Sinult sädeme röövimine, vaid Su tahtejõu proovile panek. Sinu ülesandeks on oma sädet säilitada olenemata sellest, mis välismaailmas toimub. Kui siiski tunned, et oled selle lapseliku usu ja sädeme kaotanud, siis tea, et see on võimalik taas üles leida. Sa küsid, kuidas?
Kas oled kunagi sellele mõelnud, mida Sinu väike mina ütleks, kui Sind praegu näeks? Kas ta oleks rahul või soovitaks ta Sul elus midagi muuta? Mõtle, kas tal oleks hea meel, et oled loobunud kõigist unistustest, mis Sul on olnud ja tegeled hetkel lihtsalt piltlikult öeldes ellu jäämisega? Kas ta oleks õnnelik, et lased end liiga palju oma elus mõjutada sellest, mida teised arvavad/ütlevad/mõtlevad? Kas ta saaks aru Sinu hirmudest ja muretsemistest? Kas talle meeldiks see, et Sa ei suuda enam väikestest asjadest rõõmu tunda? Ilmselt mitte. Ta küsiks Sinult – mis Sinuga juhtunud on? Sellest me nüüd küll väiksena ei unistanud? Sul on ju unistusi, miks Sa nende poole ei liigu? Mõtle nendele küsimustele, aga mitte kahetsusega, vaid eesmärgiga tuua oma ellu muutus. Toon näite.
Tean mitmeid inimesi, kes ei liigu oma unistuste poole, sest nad kardavad. Võibolla oled Sina üks neist, kellel on hirm riskide võtmise ja ebaõnnestumise ees. Võimalik, et ka teised Sinu ümber pole kõige altimad toetama Sind oma unistuste püüdlemise teekonnal. Sina arvad, et nad ei usu Sinusse ja Sinu ettevõtmise, kuid mõtle, mida nemad üldse teavad? Kas neil on sama unistuse poole püüdlemise kogemusi? Tihtipeale ei ole põhjus, miks nad Sind ei julgusta oma unistusi püüdma selles, et nad ei usu Sinusse, vaid tegelikult ei usu nad endasse. Nad ei ela juba aastaid kontaktis enda lapseliku sädemega ning oma hirmust pahaaimamatult toovad ka Sind samale pulgale. Ole targem ning ära lase enda unistusi nii kergekäeliselt mutta trampida. Väiksena Sa seda ju ei teinud.
Lõpetuseks, Sinu väike mina on väga hea õpetaja, kes oskab tuua Sind rajale, kus Sa tegelikult olla tahad. Tuleb küsida endalt lihtsalt õigeid küsimusi. Kui oled täiskasvanuna leidnud üles oma lapseliku sädeme ning suudad sellega kooskõlas elada, siis saad sama teadmist edasi jagada oma lähedastele. Ikka selleks, et tõusta üheskoos kõrgustesse, sest kaugusesse näeb ikka paremini mäe otsast kui siledalt maapinnalt. Näita oma väikesele minale, et suudad olla fööniks, kes tõuseb tuhast.