Ma olen alati olnud see inimene, kes on uskunud inimestesse, nende headusesse ja siirusesse. Tõenäoliselt seepärast, et ma ise olen siiras ja heatahtlik inimene ning olen seda eeldanud ka teistelt. Ma olen alati andnud inimestele võimalusi, ka neile keda nii mõnedki on ammu maha kandnud, sest ma tean, et eksimine on inimlik ja läbi vigade me õpime. Keegi meist pole ilma vigadeta, ka mina mitte, aga avastada, et nii mitmedki inimesed meie ümber ei tea, mis on siirus, küll aga ollakse sina peal silmakirjalikkuse ja õelusega – on kergelt öeldes paras šokk. Ma tean seda, et vihkamisega ei saavutada elus midagi ja usun armastuse jõusse, mistõttu on mul vahel lausa valus vaadata, milliseks meie ühiskond on muutunud. Mis meid igapäevaselt ümbritseb ja mis on näiliselt oluline?
Pealiskaudsed suhted; kasumlikkusel põhinevad suhted; silmakirjalikkus; kadedus; vale; võim; staatus; raha; enda paremuse tõestamine teiste arvelt, mis mõne inimese arvates edukusega võrdub. Andku mulle need inimesed nüüd andeks, tõeliselt edukas inimene ei võistle ega pea end teistest paremaks, vaid ta lihtsalt on ja ajab oma asja ega alaväärista teisi enda ümber.
Kunagi ütles mulle üks sõber, et ma elavat justkui ühes roosas mullis, kus kõik on hästi ja inimesed on nii ilusad ning head, aga kui see mull peaks ühel hetkel katki minema, siis on jama majas. Ühel hetkel see nn mull loomulikult purunes, tõi kaasa pettumused ja paneb vahel siiani mõtlema, et mis maailmas me siis elame? Maailmas, kus meil pole teineteise jaoks aega. Maailmas, kus inimesed lihtsalt ei oska enam üksteisega suhelda. Maailmas, kus inimesed on raha nimel KÕIGEKS valmis. Maailmas, kus sõber koorib sõbra naha. Maailmas, kus sugulussidemetel pole enam mingit kandvat rolli. Maailmas, kus on olulisemad asjad kui inimesed. Maailmas, kus on inimesi, kes ei aita abivajajaid siirast soovist vaid oma kasust. Maailmas, kus paljud inimesed on usklikud ja vaimsete põhimõtete propageerijad, kuid vaid vähesed on seda ka siiralt oma südames ning järgivad neid tõekspidamisi. Maailmas, kus teatud grupp inimesi peab end maailma nabaks ja teine äärmus vaevleb kompleksides. Maailmas, kus kõike mõõdetakse rahas. Maailmas, kus õelus, oma paremuse tõestamine, egoism ja alavääristamine algab juba lasteaiast. Maailmas, kus ausus pole enam ammu au sees. Maailmas, kus vihkamist ja vaenu erinevate rahvuste vahel peetakse normaalseks. Maailmas, kus inimesed ei tea, mis on armastus. Maailmas, kus mitmed andekad lapsed vaevlevad koolikiusamise küüsis. Maailmas, kus vihatakse inimesi sellepärast, et NAD ON ERINEVAD. Maailmas, kus mehed ja naised ei oska üksteist austada ja mõista. Maailmas, kus teiste alavääristamine/kiusamine/õelutsemine on aktsepteeritav. Maailmas, kus haigete inimeste arvelt teenitakse suuri summasid. Maailmas, kus inimesed ennast ise hävitavad.
Kas see on tõesti maailm, kus te kõik tahate elada? Kas see on see maailm, mille te tahate edasi anda tulevasele põlvkonnale? Ma siiralt loodan, et mitte. Üks mu hea sõber ütles kunagi, et mis teha, paraku on elu selline ja me ei saa seda muuta. Siinkohal ma muidugi temaga täielikult ei nõustunud. Jah, elu on selline praegu, aga elu on selliseks loonud inimesed ise. Järelikult on meie kõigi võimuses seda ka muuta. Suhtumine, et mis see ühe inimese teistviisi käitumine/tegutsemine ikka muudab, on ekslik, sest andes edasi oma headust, armastust, siirust – see kasvab, ühest inimesest saab kaks, kahest kolm jne. Igast inimesest sõltub, millise maailma ja väärtused me anname edasi tulevasele põlvkonnale. Iga hetk me loome tulevikku ja mina soovin, et minu laps(ed) ei peaks tulevikus elama võltsis ja ahnust täis maailmas ning mõtisklema selle üle, kus on kadunud maailmast siirus…Mida soovid Sina?