Ma alati vaatan imetlusega neid paare, kes on koos elanud kümme ja rohkemgi aastat, sest minu arvates on need inimesed õppinud ära ühe väga olulise elutõe – nad TEAVAD, mis on ARMASTUS. See ei ole armumine, kirg vaid puhas tunne, mis jääb peale seda kui armumisfaas möödub.
Olen tähelepannud, et meie ümber on palju inimesi, kes lihtsalt ei tee vahet armumisel, kirel ja armastusel. Esimesi peetakse armastuseks ning kui suhe muutub (loe: armumisfaas lõpeb), siis ei kujune see enamikul juhtudel armastuseks, vaid üks osapooltest hakkab tundma, et armastus on otsas ja vaja on lahku minna. Leida keegi uus, kes samad armumise tunded uuesti esile kutsuks. Nii elataksegi ühest suhtest teise ning selline armumisfaasist sõltuvus olek näib lõputu. Eriti halenaljakas on see kui mõned endid vaimseks nimetavad inimesed, sellist suhtest suhtesse hüppamist lausa propageerivad ja peavad seda arenemiseks vajalikuks, põhjendades seda veel statemendiga, et armastus on vabadus. Viimasega olen ma muidugi nõus, aga näib, et on seltskond inimesi, kelle arvates see mõte kätkeb endast seda, et suhtest suhtesse hüppamine on igati aktsepteeritav ja kes seda ei tee, see on vanamoodne ega arene. Kuna armastus on vabadus, siis on inimesi, kelle arvates õigustab see ka petmist. Kui kuulata uskumusi, mis selle ilusa mõtte taha peidetakse, siis see võtab lihtsalt sõnatuks.
Minu jaoks kõige absurdsem uskumus on see – kes hüppab suhtest suhtesse see areneb vaimselt palju rohkem – halloo, see inimene võib küll muu kohapealt rohkem areneda, aga vaimselt, lubage kahelda. Öeldakse ju, et inimene tõmbab oma ellu teatud suhtemustreid. Seega kui ikka eelnev suhe sai lõpetatud enne, kui oma õppetund seoses selle inimesega sai läbitud, lootuses leida kedagi paremat, kes lisaks kõigele tooks uuesti esile armumisfaasi, siis jääb märkamata oluline n-ö elu seadus: KUI ÕPPETUND POLE LÄBITUD JA INIMENE ISE POLE MUUTUNUD, SIIS TA ELLU ILMUB IKKA SARNANE INIMTÜÜP. Seega ei saa kuidagi selline suhtest suhtesse jooksmine inimest vaimselt arendada, vaid see on seismine nullpunktis, kus n-ö õppetunni tekkimisel jookstakse lihtsalt minema, sest nii on kergem.
Kahjuks ei mõista mõned endid vaimseks nimetavad inimesed seda, kui suur on nende sõnade mõju ja jõud. Kuhu me jõuame selliseid mõtteid/väärtusi ühiskonnas propageerides? Aasta-aastalt suureneb üksikvanemate arv, sest suhtest suhtesse hüppamine on normaalne. Suureneb laste vaesus. Väheneb inimeste vastutustunne. Mõelge, millised tõekspidamised/mõtted/väärtused saavad need lapsed oma kodudest kaasa, kes on meie tulevik! Armastust ei eksisteeri ja parem on elada üksi?
Ma ei ole naiivne ega arva, et kõik inimesed omavahel klapiksid, loomulikult on neid, kes lihtsalt ei sobi omavahel suhtesse ja sel juhul on lahkuminek tõesti ka põhjendatud või oleks mõttekam lihtsalt üksteist paremini tundma õppida juba enne suhte loomist. Mõistagi on ka juhtumeid, kus inimesed lihtsalt kasvavad üksteisest lahku, mis puhul on lahkuminek samuti õige samm. Samas on küll situatsioone, kus üks osapool kasvab teisest lahku enne kui ollakse kokku kasvanudki, mis on minu arvates naeruväärne. Seega tasuks mõelda, milliseid väärtusi ja millist ühiskonda me oma tulevasele põlvele edasi anda tahame, sest me kõik oleme oma käitumise ja tegudega neile eeskujuks…